ott_kadarik

Danchi siselinnad

Danchi on Jaapanikeelne sõna, mis otsetõlkes võiks tähendada “rühma maa”, tegelikkuses tähendab see väljend aga teatud tüüpi elamurajooni. Danchi moodustub tavaliselt mitmest hiigelsuurest kortermajast, mis on koondunud kas ühise haljasala või metroopeatuse ümber. Danchisid püstitati alates 50ndatest, kui ilmasõja järgsel perioodil paljud Jaapanlased kolisid maalt linnadesse, et osa saada tollasest majandusimest ja moderniseerimisprotsessist.

Kunagi peeti „Japan Housing Corporationi“ loodud Danchisid millekski ultramoodsaks, mis oli paljudele ka täiesti kättesaamatus kauguses paistev unistustemaa. Tänaseks on suurem osa hooneid mõõdukalt amortiseerunud ja keskkond kipub slummistuma. Siinkohal peab aga kindlasti arvestama sellega, et tegu on Jaapaniga ning slummi ja slummi vahel on maailma mastaabis siiski üüratu vahe, eriti kui katsuda seda kõike kõrvutada mõne Brasiilia või India analoogiga. Danchit võiks minu arvates vaadelda pigem kui infrastruktuuri elementi mitte kui arhitektuuriteost, kuna tulenevalt oma mastaapidest ja üldisest ideest on funktsioon ja vajadus need, mis dikteerivad tekkiva keskkonna ja selle arhitektuursed detailid.

Kui Tokyo aerofotosid tähelepanelikult uurida, võib magalarajoonide seest leida silmatorkava suuruse ja tihti ka silmatorkava planeeringulise asetusega hiigelmaju. Ühe sellise, 240 meetrit pika, kolmesektsioonilise ja ühe läbiva tänavaga „vaala“ sisse on pakitud ca.1200 korterit, kus omakorda, arvestades hiljem kirjeldatavat peremudelit, võib kokku elada üle 3000 inimese - sama palju rahvast kui Otepää linnas. Maapinna korrusel paiknevad tavaliselt kas rattaparklad ja poed, sealt edasi 13nel korrusel aga korterid. Maja keskel on pealt lahtine kanjonilaadne sisekoridor, kus sisuliselt on selgapidi kokku keeratud kaks tavalist galeriimaja. Järgmise samasuguse „vaalani“ on 80 meetrit vahet, millesse on paigutatud korralikult haljastatud ning mänguplatside ja erinevate puhkenurkadega liigendatud danchi-park, kus päevasel ajal tegutsevad vanainimesed, koduperenaised ja lapsed.

Danchi tavaline 35-ruutmeetrine elamisühik koosneb kahest magamistoast, ühest kööginurgaga elutoast ning sansõlmest, kus tavaliselt elab niinimetatud jaapani kaku-kazoku ehk tuumikperekond (isa, ema ja maksimaalselt kaks last). Peale täisealiseks saamist on lapsed ruumipuuduse tõttu üldjuhul sunnitud sellest ühikust ruttu välja kolima, et asustada mõni järgmine taoline eluase. On teooria, mille kohaselt on danchi tüüpi elamismudel suuresti süüdi traditsioonilise jaapani peremudeli taandumises ja kadumises; algselt elasid paljud põlvkonnad korraga sama katuse all ning jagasid sellest lähtuvalt oma ruumi ja suhteid.

Varajastel 70ndatel ilmusid leheveergudele lood danchides käärivatest sotsiaalprobleemidest. Kirjeldati uut tüüpi koduperenaist, kelle mees ja lapsed lahkuvad varahommikul tööle ja kooli. Kodus istuv noor naisterahvas ehk danchi-tsuma muutus pornomangade ja kahtlaste filmide peategelaseks, kes eksperimenteerib oma seksuaalsuse ja ihadega. Teine laialt levinud teema käsitles enesetappude lainet näiteks Takashimadaira Danchis, kus ebaharilikult palju inimesi sooritasid ühtelugu suitsiide, hüpates mõne maja katuselt või rõdult kuristikku. Asi läks isegi niikaugele, mis on küll mõnevõrra ebatõenäoline, et laua taga õhtusööki nautiv perekond ei pööranud enam erilist tähelepanu järjekordsele akna tagant mööda vuhisevale enesetapjale, vaid nautis rahulikult einet edasi. Levis arvamus, et nendes probleemides on süüdi steriilne ja ebainimlik keskkond, mis kultiveerib üksinduse tunnet ja lootusetust.

Veerandi kilomeetri pikkune koridor on pahatihti täis pargitud jalgrattaid ja rulasid, millega on mugav liftist oma ukseni sõita. Kanjoni tüüpi galeriikoridoride puhul on tavaline see, et igast köögist paisatakse ventilatsioon otse koridori, kust see siis tasahilju nelja tuule poole kerkib. Tänu sellele on vanemate vaalade kõhus ka paras rasvakiht, mis katab kõiki käsipuid, seinu, lagesid ja aja jooksul koridoridesse lisandunud erinevaid kommunikatsioone (gaasitorusid, elektrijuhtmeid, kanalisatsiooni). Pidevalt on kusagilt kuulda mõne ukse avamist või koridoris samme, kusagil räägitakse, naerdakse, kusagil kilkavad lapsed. Ilmselt pole selles kanjonis kunagi täiuslikult vaikset hetke, sest nagu igas väikelinnas, nii leidub ju ka selles siselinnas alati keegi, kes on pisut hilja peale jäänud või on lihtsalt unetu. Kanjoni kohal paistab helesinine ja pilvitu taevas ning kõik, kes mulle koridoris vastu jalutavad, naeratavad mulle ja teavad, et nende aknad avanevad päikest täis pargi poole.

Teks ilmus lühendatult ajakirjas MAJA/1-2010(63)

http://www.gmo.ee/files/gimgs/6_img1924.jpg
http://www.gmo.ee/files/gimgs/6_oues004.jpg
http://www.gmo.ee/files/gimgs/6_oues001.jpg
http://www.gmo.ee/files/gimgs/6_37oshiakunstimajni073.jpg
http://www.gmo.ee/files/gimgs/6_40higashioshimatoyo004.jpg
http://www.gmo.ee/files/gimgs/6_img25141.jpg
http://www.gmo.ee/files/gimgs/6_26mita019.jpg
http://www.gmo.ee/files/gimgs/6_oues003.jpg
http://www.gmo.ee/files/gimgs/6_42asaksaminowaa094.jpg
http://www.gmo.ee/files/gimgs/6_oues005.jpg
http://www.gmo.ee/files/gimgs/6_kaev004.jpg
http://www.gmo.ee/files/gimgs/6_korid001.jpg
http://www.gmo.ee/files/gimgs/6_korid005.jpg
http://www.gmo.ee/files/gimgs/6_korid004.jpg
http://www.gmo.ee/files/gimgs/6_oues002.jpg
http://www.gmo.ee/files/gimgs/6_kaev005.jpg