ott_kadarik

Mida rääkisid silmaterade sees olevad mehikesed?

Kui me käime oma igapäevast rada, mööda oma igapäevast linna, kohtame seal neidsamu inimesi, samades kohtades ja olukordades, siis vahel kisendab tüdinenud hing millegi täiesti teistsuguse järele. Meie väikese elukese koosseis tundub nii üksluiselt tühine ja tühiselt üksluine.
Pildid on nagu augud teistsugusesse argipäeva. Kui piltidest saab kokku näitus, siis need augud peavad olema piisavalt suured ja sügavad, et me kõik sinna sisse sobituks, oma erinevates koosseisudes argipäevade ja geograafiaga.

Kui keegi soovib, siis moodustavad need pildid ühe suure augu, nagu seda teeb turisti pildialbum – meile avaneb justkui aken kaugesse eksootilisse kultuuri. Aga seda ei pea nii vaatama.
Kui soovite, siis raiuvad nad laiemaks hoopis üht avaust, mis viib arhitekti parema arusaamiseni sellest, mismoodi maailm üles on ehitatud. Aga vähesed vaataks seda näitust nii.
Kui tahate, näete Te suurepärast tänavafotograafia väljapanekut, kus kaamera jääb nähtamatuks, kuid tänu tema kohalolekule õnnestub meil vaadata hetki võõraste silmadega. Kui Te mõistate, tunnete kerget kadedust, et Te ise neid pilte pole teinud.

Kui suudate, näete Te raamituna kilde võõrastest argipäevadest, mis sarnanevad Teie endi omadega. Teie pilk jõuab tagasi Teie enese ellu ja teeb Teid sõbraks argise eksistentsiga. Selliselt vaadatuna on iga pilt omaette väike maailm, mis hargneb väljapoole pilti, mitte ainult selleks, et moodustada see kaunilt koostunud kaader vaid et olla näide võimalikust teistmoodi ülesehitunud elust, teistmoodi üksluiste kohtade, inimeste ja sündmustega.

Kadarik kodustab meie jaoks maailma kaugel Aasia suurlinnades, samal ajal ka siin koduses kolkas. Kodustab läbi oma isepärase koosseisuga vaatamise viisi. Ta on meie kõigi sõber ja ta on elu ning maailma sõber. Mu sõbra sõbrad on ka minu sõbrad.

Indrek Rünkla
Märts 2014

What Did the Tiny People from the Pupils Tell?

Following our daily routes in our daily environment we encounter the same people in the same places and in the same situations. Our bored soul cries out for something totally different. Consistency of our sweet little life seems so tediously vain and vainly tedious.

Pictures are like openings into a different world. Whenever pictures form an exhibition, those openings have to be sufficiently large and deep to accommodate us with our most different daily routes and routines.

Should anybody wish, those images form a single big hole opening into a distant exotic culture – like a snapshot album of a tourist. But we need not look at things like that.

If You wish, those images help to widen an opening for an architect to a better understanding of the structure of the world. But few of us would look at this exhibition like that.

If You want, You can see a splendid show of street phopography where the camera remains invisible but its presence enables us to experience those moments with somebody else's eyes. If You do, You will share my envy for the pleasure of taking those shots.

If You can, You will see fragments of distant everyday that resemble those of Your own. Your glance will reflect back to Your own life and help You make friends with Your daily existence. Looking at things that way, each image becomes a small world that extends beyond the frame not just to combine into a beautiful scene but also to be an example of a differently disposed life with differently tedious places, people and events.

Ott Kadarik is showing us life in distant Asian metropoles, conciliating us at the same time with our local existence at the margins of anywhere. The reconciliation takes place through the special way of seeing things. He is our friend, he is also friends with life and world. Let the friends of my friend be my friends too.

Indrek Rünkla
March 2014

Arhitektuurimuuseum 27.03 – 25.05.2014 EST ENG